Juhan, mööblikaupmees Revalist, tahtis oma äri laiendada. Ta otsustas sõita Pariisi väljanäitusele, et tutvuda sealsete uusimate väljapanekutega.
Pariisi mööblimess oli rikkalik. Juhan leidis kiirelt mitu kollektsiooni, mille saaks hea kasumiga kodumaal maha müüa. Tähistamaks õnnestunud tehinguid, otsustas ta külastada väikest bistrood, kus tellis pudeli veini. Mees silmitses väikest, ülerahvastatud asutust, ainuke vaba tool oli tema enda lauas.
Ei möödunud palju aega, kui Juhani juurde astus silmipimestavalt ilus ja noor Pariisi tüdruk, kes küsis temalt midagi prantsuse keeles (millest Juhan sõnagi aru ei saanud). Seega viipas mees toolile, kutsudes sedapsi neiut oma laua taha istuma. Ta üritas rääkida temakesega inglise keeles, paraku tulutult. Pärast paari minutit piinlikku vaikust võttis Juhan salvrätiku ning joonistas sellele veiniklaasi pildi ning näitas näitsikule. Tüdruk noogutas, niisiis valas ta veini klaasi.
Pudel tühi, võttis ta järgmise salvrätiku ning joonistas pildi taldrikust koos toiduga, näitas taas seda tütarlapsele, mille peale too noogutas. Nad lahkusid bistroost ja astusid sisse kõrvaltänava hubasesse restorani, kus väike orkester mängis romantilist muusikat. Pärast suurepärast õhtusööki võttis Juhan uue salvrätiku, millele joonistas pildi paarikesest tantsimas. Noorik noogutas ja nad tantsisid kuni bänd lõpetas ja pillid kokku korjas.
Tagasi oma lauas, võttis kaunitar salvrätiku ning joonistas pildi suurepärasest nelja postiga voodist.
Siiani ei jõua Juhanile pärale, kuidas neiu ära arvas, et ta mööblikaupmees on.